Ilmselt saad juba pealkirja järgi aru millest juttu tuleb. Loomulikult toitumisest – natukene sellist mitte liiga negatiivset hala ja plaani, kuidas probleemi lahendada. Hala all pean silmas pigem ausat reaalset seisu.

Hoiatan juba ka ette, et postitus tuleb üsna pikk ja varu kannatust. Mis parata kui toit on mu kirg :).

 

Mis seis on?

Tegelikult olen toitumisega olnud üsna tubli. Pikka aega olen toitunud üsna intuitiivselt vaheldumisi intermittent fastinguga. Selle tulemusel olen poole aastaga võtnud alla üle 25kg. Kui nüüd päris aus olla, siis noh mõni kilo on tulnud tagasi – nii 5 ringi. Pole hullu, saan selle maha tagasi. Püüan lähiajal ka leida ka enne pildid ja teha klõpsu hetkeseisust.

Tubli olin kuni juhtusid …. seletamatud näksimise isud. Lihtsalt sõrmenipsust. Kogu aeg on vaja midagi näksida. Kui midagi parajasti näksida ei ole, käin närviliselt toa ja köögi vahet – külmkapp, köögikapid. Kui midagi ei leia, siis midagi ikka suudan leida. Ja kui ikka ei leia, siis saadan suure nutu ja ahastuse saatel abikaasalise poodi jäätise järgi. Saan ju ise ka aru, et see ei ole normaalne, aga midagi teha justkui ka ei saa. Seepärast üritan varuda kappi võimalikult tervislikku, aga juhtub kuidagi nii, et see saab jube ruttu otsa ja siis otsin jälle midagi põske pistmiseks.

Minuga on aga see lugu, et kui toitumine on hea, siis pean seda väga karmilt jälgima. Nimelt satun väga kergesti ja väga suurde sõltuvusse toidust. Tundub, et olen toidutööstuse unistuste klient  – toit on minu jaoks nagu narkootikum. Kui juba 1 tükikene šokolaadi  läheb suhu, siis ei suuda ma enam ennast ohjeldada. Terve tahvel läheb järgi.

Olen proovinud sisuliselt kõike – enese harimist, toitumiskavasid, iga päev ukse ette valmistoidu teenust, mindful-eatingut, erienvaid toitumisstiile (taimetoit, vegan, toortoit, keto ja kõike sinna otsa), hüpnoosi (jep, päriselt), meditatsiooni, enda emotsioonide lahti harutamist, käinud nõustaja juures, söönud noorena kaalualandavaid retseptitablette …  you name it.  Ei oskagi muud peale hakata kui teha tööd oma peaga ja lihtsalt hoida võimalikult ranget joont ja süüa tervislikult. Õnneks peale 1-2 nädalat korralikult söömist isud igasuguse jama järgi vähenevad. Kuni kogemata midagi kusagil suhu ei pista.

Paljud kindlasti mõtlevad: “Noh, mis see siis ära ei ole. Ära söö ja kõik.” Jaa, ma mõtlen täpselt sama moodi nii enda kui teiste osas ajal kui suudan end kontrollida. Kui on aga need lappamise perioodid, siis tegelikult see kontrolli saamine ei käi nii lihtsalt kui võiks ette kujutada. Ma usun, et need kellel on toidusõltuvus saavad sellest aru. See ei ole nii, et otsustan ja ei söö. Vastupidi, nendel juhtudel ei tee mõistus absoluutselt koostööd. Keha töötab automaatprogrammil.

 

Emotsioonid või sõltuvus?

Ma olen saanud enda jaoks selgeks, et mulle meeldib süüa kui tunnen emotsioone, mida me tunda ei taha. Söön rohkem ja ebatervislikumalt kui olen stressis, vihane või ärev. Peale söömist tunnen siis tihti, et see polnud ikka päris “see” mida soovisin. Siis tahaks nagu ikka midagi rahuldustpakkuvat. Järgmisel hetkel on juba söödust halb olla. Isu aga ikka täis ei saa. Ma tean väga hästi, et see juhtub sest emotsioon jäi ikkagi alles. Üleliigne söömine on toimetuleku mehhanism ja ei midagi enamat. Samuti enese piitsutamine, süüdistamine või karistamine ei aita probleemi kuidagi lahendada. Ma ei ignoreeri enam oma tundeid. See tähendab, et võtan aega, et tunnistada endale, et olengi hetkel kurb, vihane, üksildane või ärevuses. Olenemata sellest, et olen teoorias väga tugev, siis praktikas on muutusi tihti raske ellu viia. Ma tunnen hästi tugevalt, et suudan emotsioonidega toime tulla väga hästi, aga praeguseks hetkeks ongi dominveeriv sõltuvuse teema.

Tootjad kulutavad hiigelsummasid leidmaks aineid ja kombinatsioone, mis toidusse lisades sõltuvust tekitavad – maitsed, lõhnad, värvid. Ilmselgelt on nende raha õigesse kohta läinud ja see kõik toimib.

Ma tean, et hetkel on kaudselt süüdlaseks lisaks ka praegune töökoormus, terviseteemad, sisemine sund alla võtta.

 

Edasi … ?

Toitumine on kindlasti minu aastase projekti üks suur fookus. Toitumine on nii füüsilise kui vaimse tervise põhialus. Jaa, ma päriselt usun seda! Ma olen seda kogenud: näinud muutusi, tundnud  kuidas konkreetsed toiduained panevad mind tundma nii emotsionaalselt kui kehaliselt. Samuti oskan oma sisehäält üsna hästi kuulata ja tunnetada toidu mõju. Teatud toidud teevad olemise värskeks, teatud tekitavad ärevuse tunnet, teatud jällegi raskust, mõni toiduaine teeb naha ilusaks, mõni tekitab allergiat.

Minu Hiina meditsiini arst pehmelt öeldes keelas mul ärevuse ja kõhuprobeemidega tegelikult süüa teravilja ja punaseid toite ning soovitas keha jahutamiseks toituda peamiselt jahedast ja toorest. Kuigi meie kliimavööndis peaks näiteks külmal ajal sööma pigem sooja toitu.

Oma plaani ja piirangud sean täpselt enda järgi ja usaldades enda sisetunnet. Seega ütlen kohe ära, et see ei ole mõeldud kellelgi eeskujuks, soovituseks, ei ole teaduslik ega ka “õige”. Samuti ei jälgi ma kaloreid ega mikrosid, makrosid ning muid peeneid asju. Toitun täpselt enda teadmiste ja sisetunde järgi. Ja teen korraga radikaalse muutuse. Sest noh kõik või mitte midagi ja nii on mul personaalselt lihtsam.

Nii.

1. Detox – keskendun keha puhastamisele. Ilmselt on kehas veel vererõhu ravimi jääke, sest juuste väljalangemine (tohutus koguses) ei taha lõppeda. Seega püüan süüa selliseid toitaineid, mis aitavad keha ja verd puhastada. See tähendab spetsiifilisi värskeid toor- ja maitseaineid.
2. Igal hommikul joonsellerimahla. Hetkel katsetan seda vähemalt kuu aega, et näha kas ja millised tulemused on. Eelkõige detoxi pärast.
3. Joon palju vett. Oluline kehale üldiselt, nahale, ajule ja jällegi detox. Vee kohta olen varem pikemalt kirjutanud ka. Püüan juua vähemalt 2,5l päevas. Oluline on jälgida “läbipaistva pissi” reeglit :).
4. Eemaldan menüüst teravilja. Teraviljadest jäävad kinoa ja tatar, mis ei ole kõrrelised ning ei sisalda seega toksiine, mis tekivad “seisnud” teraviljas.
5. Eemaldan menüüst rafineeritud suhkru ja seda sisaldavad tooted. 
6. Söön enamasti värsket ja töötlemata toitu. See tähendab juur-, köögi’ ja puuviljad, maitsetaimed.
7. Ei söö toitu, mis ei ole päris toit. Ehket tegelikult see tähendab selliseid toiduaineid, mis on käinud läbi tehasest. Ilmselt 100% ei ole võimalik, aga annan endast parima.
8. Ei tarbi alkoholi. Tegelikult tarbin üsna harva ja minimaalselt niigi. Kuid olen täheldanud, et alkohol on minu jaoks väga suur ärevuse trigger ja peale alkoholi joomist on mitu päeva ärevus ja tervis üsna kehvad.
9. Loobun piimast ja juustust. Tegelikult ma piimatooteid sisuliselt ei tarbigi. Piimadest tarbin ainult taimseid – mandli, kookose. Vahel harva, kui muud ei ole saada, ka soja.
10. Menüüs on rasva sisaldavad taimsed abilised – seemned, avokaado jms. Lisaks hoiavad hormoone tasakaalus.
11. Joon taimseid teesid. Eelkõige aitab hoida meelt tasakaalus.
12. Paastun. Olen elus palju paastusid läbinud, samuti rakendanud erinevaid paastumisviise. Juba siis kui need ei olnud popid ja ei jooksnud läbi meediast ja blogijate kanalitelt. Olen teinud veepaastu, kuivpaastu, vahelduvpaastu (intermittent fasting). Osates õigesti paastuda on see organismile tohutu relv. Põhiline märksõna minu jaoks on autophagy. Esimest korda paastusin 18 aastaselt arsti soovitusel ja järelvalve all – see on siis oma 22 aastat tagasi :). See on jälle asi, mida ära palun umbropsu minu järgi lihtsalt proovi – enne uuri, veendu ja konsulteeri.
13. Tarbin kollageeni ja kreatiini. Väga kasulik nahale, juustele, küüntele, liigestele (kollageen) jne.
14. Loobun kohvist. 
15. Vahel komistan ja aksepteerin seda.

 

Selline on esialgne plaan. Kindlasti midagi muutub ja midagi lisandub. Kindlasti saaks paremini või teistmoodi, aga mulle tundub nii hetkel parim valik. Kindlasti näib see paljude jaoks ka üsna radikaalsena. Ole aga teiste suhtes tolereeriv – see tähendab, et ei maksa ka kritiseerida :). Avatud ja siirast arutelu ootan aga hea meelega.