Kirjutasin mõni aeg tagasi postituse “Kuidas ma tundsin surmahirmu ehk kuidas mu tervis kokku kukkus“. Plaanisin üsna kohe kirjutada ka järgmised osad – millised diagnoosid ja ravi määrati ning kuidas sõlme enda jaoks lahti harutasin. Selgus aga hoopis, et ma ei olnud ärevusest ja paanikast päris lahti saanud. Ärevuse ilmingud tekkisid just siis kui kellelegi teemast rääkisin või sellest kirjutasin. Justkui elasin neid hirme ja emotsioone uuesti läbi. Sain aru, et meie hetkereaalsus ongi seal kus on meie fookus ja mõtted, isegi kui sündmus ise oli minevikus.

Praeguseks olen seisus, kus suudan kõigest rääkida negatiivsete emotsioonideta. Täiesti vastupidi! Suudan mõelda juhtunust positiivses võtmes ja olla tohutult tänulik. Ma ei oleks ilma selle suure pauguta avanud oma silmi, õppinud nii palju, teinud sellist tohutut hüpet eneseteadvuses ja maailmast arusaamises. Kindlasti ei oleks ma see inimene, kes olen praegu.

Loomulikult ei ole ma ennast 100% lahti harjutanud – elu ongi selleks, et õpiksime, areneksime ja saaksime uusi kogemusi. Inimene õpibki kogu elu. Mul on sees palju hirme nii nii reaalseid kui ka täiesti ebaloogilisi, aga minu hirmud ei defineeri enam minu olemus. Mina ei ole minu hirm ega ärevus, ma olen mina. Kuid päris kindlasti olen õppinud iseennast tingimusteta armastama, usaldama ja kuulama. Samuti austama ka teisi ja saama aru, et kõigil on iseenda Mina ja vaba tahe.

Sellesse vahepealsesse enda avastamise aega on mahtunud väga palju. Taas sadu tunde uurimist, lugemist, loengute kuulamist inimese, holistika, elueesmärgi, energiate, maailma, kõiksuse, kvantmaailma, manifesteerimise, külgetõmbeseaduse, enda tervendamise, mõtete ja sõnade võimu …. ja veel saja muu asja kohta. Tegelenud oma ala- ja üliteadvuse, vibratsioonide tunnetamise ja teadliku muutmisega, energiameditatsioonidega. Ühesõnaga teemadega, mis tunduvad paljude jaoks ehk millegi väga ulmelise ja mõistetamatuga. Oleks keegi mulle sellistest asjadest rääkinud aasta tagasi, oleksin seda inimest pidanud päris metsapoole ja uhhuuks. Ise aga reaalselt asju läbi elades ja päriselt füüsiliselt tundes ning nähes kuidas ma ise olen ennast ja enda ümbritsevat maailma olen muutnud, ei jää üle muud kui sisemuses teada, et kõik see on õige ja meie ise muudamegi enda elu. Päriselt, mina olen ise selle ehe elusnäide.

Tean, et ma ei ole selliste probleemidega ega ka tervenemise mõtetega üksi. Selgus, et ka väga lähedasel inimesel, minu õel, on samad probleemid. Probleemid, mida ta ei ole osanud ise tunnistada ega lahti harutada. Koos saime jõudu, et veelgi rohkem uurida, õppida ja jagada ka teistele meie enda kogemusi. Sellest sündis pisut sarnaste teemadega lehekülg MYST , mis on meie hingeprojektikene, et aidata ennast ja pakkuda teistele abivajatele ideid ja mõtteid kuidas enda elu ISE muuta. Üritame panna keerulised asjad kirja lihtsalt ja loogiliselt. Kuna ma ise olen alati olnud üsna suur realist, siis minu põhimõte on alati olnud, et asi on õige kui saad sellest loogiliselt aru. Need asjad,  mis ei tundu sulle loogilised pole järelikult ka õiged (vähemalt mitte sinu jaoks). Kui sa maadled ärevusega, siis soovitan väga lugeda postitust “Mis on ärevus ja kuidas end ise aidata“, samuti sirvida “Praktilisi materjale” (püüame pidevalt lisada). Kõik need nipid olen ma ise enda peal läbi katsetanud ja võin käsi südamel tunnistada, et need aitavad.

See postitus on märguanne neile, kes on oodanud tervenemise lugu juba mõnda aega –  ma olen lõpuks valmis seda hirmuvabalt ja tänutundega jagama. Seega püüan mõnusas tempos oma kogemusi kirja panna.