Üles

Kuidas ma tundsin surmahirmu ehk kuidas mu tervis kokku kukkus

Kuidas ma tundsin surmahirmu ehk kuidas mu tervis kokku kukkus

Eelmises postituses “Mis on vahepeal minu elus toimunud? Suured kannapöörded ja elu ümber hindamine.” mainisin põgusalt, et oktoobris 2018 juhtus tervisega midagi ootamatut. Midagi, mis sundis mind palju asju elus uuesti ümber hindama, eriti vaimse ja füüsilise heaolu osas. See midagi on seotud paljuski stressi, ärevuse ja paanikaga. Suuresti. Lisaks on ka palju teisi tegureid.

Kuna aga kehalisi sümptomeid kaasnes väga palju ja keha toimis nagu mõne muu raske haiguse puhul, siis on isegi raske uskuda, et vaimne tervis meie elu niivõrd mõjutab. Kui oled midagi sarnast läbi elanud või parajasti elad, siis loodan, et saad väljapääsu leidmiseks mõtteid ja abi.

Varu julgelt aega, see postitus tuleb väga pikk … või kui korraga ei jaksa, loe mitmes osas. Proovin jagada kogu oma pika loo loogilisteseks osadeks erinevate postituste vahel: kuidas kõik alguse sai, mida arstid arvasid, kuidas olen ennast holistiliselt ravinud, mida inimkeha toimimise kohta õppinud ja kuidas olen täna peaaegu taastumas.

Kuidas kõik algas?

Oktoobri alguses hakkas seljas tunda andma valu. Selline imelik, täpselt üks punkt keset selgroogu. Edasi hakkas selg sellest punktist ülevalt poolt muutuma jääkülmaks, tuimaks, pidevalt oli selg nagu surnud. Väga imelik tunne, raske isegi sõnadega seletada. Päevadega liikus see tunne kaela, õlga, kätesse. Mäletan, et 2 päeva oli parem käsi täiesti surnud, ei olnud isegi võimalik normaalselt magada.

Kuna töötan kodukontoris ja ei olnud ka korralikku tööks sobivat tooli muretsenud, siis praegu selle valu tekke üle ei imestagi. Ma istusin ikka väga ettepoole kängus ja kõveralt, ei saanud ilmselt korralikult hingatagi.

Mõni aeg peale seljaprobleemi algust tundsin, et kõht on kuidagi punnis ja kõva – katsudes lausa selline ebameeldiv naba ümbrusest ja ülevaltpoolt. Tekkis refluks, isegi vett juues tuli kohe õhk üles. See kõik omakorda takistas hingamist. Vahepeal oli lausa tunne, et ei saagi nagu õhku korralikult kopsudesse, siis hingeldasin nagu kala kuival ja käsisin poole tunni kaupa toas hüpeldes ringi, et õhk välja tuleks ja saaks kuidagigi hingata. Nagu sellest veel vähe oleks hakkas kõht valutama. Kusagilt pooleldi külje pealt.

Perearstiga konsulteerides arvas ta, et tegemist on mingi kõhuviirusega ja küllap see üle läheb. Apteegist ostsin käsimüügiravimit lootuses, et see midagigi leevendab (suur viga!). Päevad möödusid ja mitte mingit paranemist polnud märgata.

Loomulikult hakkasin kõiki neid sümptomeid guugeldama. Oi, suurim viga üldse! Selle peale flippis mu aju täiesti ära, olin kindel, et mul on kogu kõht kasvajat täis. Iga päev elasin tohutus hirmus. Mõtlesin, et milliseid kindlustusi peaksin tegema, kuidas pere ilma minuta elab, kuidas laenu maksab, kus elab, kuidas ei näe last kasvamas. Iga päev valitses peas tohutu paanika ja kartus surra. Olin oma mõtetes nii jõuetu selle kõige osas, ei suutnud leppida, nutsin, olin ahastuses.

Kui enam midagi nihu minna ei saa. Või saab?

Nii ulmeline kui see ka ei tundu, siis keset oktoobrikuud lendas äkki aknast sisse … herilane! Päriselt!

Tegelikult ma teda ei näinudki. Üks hetk aga tundsin, et midagi suriseb juustes. Mõtlesin, et mingi kärbes või muu mutukas ja hakkasin automaatselt rapsima, et teda sealt välja peletada. Tegelane muudkui surises ja surises. Ma ei tea tänase päevani kuidas, aga mu kleidivarrukast (pikad varrukad) ta sisse lendas ja hakkas seal surisema. Äkki tundsin teravat valu – sain kätte korraliku suraka. Üritades teda kuidagi välja saada, sain teise sutsaka otsa. Lõpuks sain kleidi seljast ja koos sellega ka pääsesin herilasest.

Mõne aja pärast tundsin end imelikult. Ausalt öeldes enam ei saanudki aru, et kas mõtlesin üle või päriselt mingi jama. Igatahes oli tunne, et pea on imelik pisut tiirlev ja hingata ka ei olnud justkui hea. Tagantjärgi mõeldes võis eelmistel päevadel kogunenud ärevus võimenduda. Ega muidugi täpselt ei tea ka. Varem igatahes ei ole mul mingit allergiat herilaste vastu ilmnenud.

Kuna ma ennast enda meelest imelikult tundsin, siis igaks juhuks toppisin end riidesse , et oleks hea vajadusel abi järgi tormata. Mõne tunni pärast hakkas justkui parem.

Esimene (ma ei tea mille) hoog

Fast forward paar päeva. Kõhumurega seotult otsustasin teha ise Synlabis veretestid, et näha kas mingid näitajad on paigast ära, et oskaks kusagiltki oma kõhumuret edasi harutada.

Eelneval ööl nägin unes surnud vanaonu ja veel nii, et mu pisike kutt oli tema läheduses. Ma ei näe mitte kunagi surnuid unes. Mis sa arvad, mida see tegi minu niigi paanikas ajuga? Arvasin, et see on kindlasti nüüd mingi enne ja ma surengi päriselt. Kõik mu hirmud süvenesid kordades.

Ja siis … sõitsin hommikul koos härraga Synlabi testi tegema. Äkki tundsin autoroolis, et rinnus on kuidagi imelik tunne – raske hingata ja parem käsi on ebamugav. Äkki hakkas süda tohtutult peksma, lõi põletav valu rindu. Valu kiirgas selga, kaela, kätesse. Ja süda … peksis tohutult kiiresti. Mäletan, et suutsin mehele kuidagi pobiseda, et jube halb hakkas. Peas käis 1000 mõtet läbi: kas selline ongi infarkt, mida peaks tegema, kas jään seisma ja lasen kiirabi kutsuda, kas läheb üle, kas viskan pildi taskusse … mida teha. Olingi 100% kindel, et selline ongi südameinfarkt ja kas ma nüüd suren. Härrale pomisesin, et võta telefon kätte.

Praegu seda lõiku kirjutadeski tunnen kuidas ärevus hakkab sees üles ketrama ja pean kõhuhingamist tegema.

Nii. Mõtlesin, et sõidan natukenegi edasi, et kohe on Synlabi maja ja saan seal parklas korraks ehk rahulikult hinge tõmmata. Imekombel suutsingi sinnani jõuda ja kõige hullem valu läks üle. Oli halb olla, aga kuidagi suutsin rahuneda. Väljas värske õhu käes hakkas nagu pisut parem. Ei tea mida ma mõtlesin, aga loivasin üles ja lasin analüüsid ära teha.

Oodates oma aega ja pärast analüüside võtmist tundsin ikka, et süda peksab ja ikka on üsna halb olla. Otsustasin, et sõidan Mustamäe haiglasse erakorralisse igaks juhuks. Oi, terve tee olin nii närvis, süda peksis, mina aina vajutasin gaasi juurde. Jube halb oli olla. Erakorralises oma aja ootamine ajas veel rohkem närvi. Kujuta ise ette, sul on tohutult paha olla, aga ei saa seda mitte kuidagi leevendada, samas tunned, et abi on kohe käeulatuses.

Lõpuks sain siis ülevaatusruumi kus hakati uurima, milles asi võiks olla. Vererõhk oli sel hetkel juba mõneti rahunenuna 182/108 ja pulss 140, südamerütm oli ebaregulaarne. Võeti vererpoovid. Loomulikult võeti mind kohe jälgimise alla ja pandi saali voodisse pikali, kohe montorid külge, tilgutid jooksma. Rinnus olid mul ikka valud ja tugev põletustunne, parem käsi ja õlg olid tuimad, samuti kõhupiirkonnas vasakus küljes oli valu.

Üritati vererõhku ja pulssi kontrolli alla saada – Metroprolol, Betaloc 25 mg, pumbati NaCl lahust 250, jälle NaCl sama palju. Mitte midagi ei aidanud justkui, 4 tunni pärast oli ikka vererõhk umbes samasse kanti. Kui vahepeal läksid näitajad pisut madalamaks, siis tundsin pidevalt kuidas kõhust hakkas nagu mingi laine tulema ja siis viskas taas pulsi ja vererõhu üles. Selline vastik ärev sõnuseletamatu laine. Samal ajal nägin kuidas monitoril hakkasid numbrid hirmuäratava kiirusega tõusma. Jälle uus ring ravimeid Betaloc 25mg, Perfalgan 10mg, Corinfar 20mg, jälle NaCl lahus 500mg, Nexium 40mg. Ma isegi ei tea mida kõik need ravimid peaksid tegema.

Vahepeal tulid ka analüüside vastused: südamemarkerid korras, normi ei mahunud veresuhkur 9,9 mmol/L, C-reaktiivne valk plasmas, lümfotsüütide suhtarv oli madal. Muu kõik oli normipiires.

Kuna südametegevust mõjutavad rohud ei toiminud (arstide suureks imestuseks) ootuspäraselt anti rahustit Diazepam tbl 5mg, mõne aja pärast Diazepam Valocardin tilku 10tk. Selle triangli peale hakkas lõpuks olukord normaliseeruma ning õhtupoole lubati mind koju. Kirjutati välja unerohi Kvetiapin, kõhule Nexium, vererõhule Betaloc.

Kutsusin isa endale järgi, kuna selles olekus ma ei olnud küll ise võimeline sõitma. Tunne oli, et lihsalt hõljun kusagil, kohati oli ebareaalsuse tunne, tohutu väsimus valdas samal ajal.

Järgmine päev ja uus hoog

Õhtu ja öö olid enam-vähem ok ja olek oli peaaegu normaalne. Vererõhu ülemine näitaja oli lausa alla 100. Pole ka ime, olin igasugust kraami nii täis. Kuni järgmise lõunani. Jälle hakkas süda pööraselt pekslema, enesetunne läks halvaks. Jälle kiiresti riidesse, mees riidesse, kargasin ise rooli ja sõitsin erakorralisse. Iga sekund, mis härra venitas, ajas mind lausa hüsteeriasse. Süda peksis kurgus. Sõitsin mööda Vabaduse puiesteed 70ga, ropendasin kui foori tekkis punane tuli. Valitses tohutu hirm, samas olin tohutult sihikindel ja teadsin, et jõuan kohale.

Kaine peaga mõeldes oleks loomulikult pidanud pigem kiirabi kutsuma, aga mul oli tunne, et nii saan kõige kiiremini abi, Mustamäe haigla on kodunt vaid minutite kaugusel.

Erakorralises jälle vererõhk 182/121, pulss 133. Hakkas sama trall pihta – uuesti siruli voodisse, voolikud külge, rohud sisse. Seekord küll aga alustati kohe rahustitest: Valocordin Diazepam, NaCl tilgutisse, Metoprololum, Panangin, Ramipriil.

Seekord kõhuvalu reisis ringi mööda keha, kord oli küljes, kord seljas, siis hakkas valutama ka alakõht. Kuna sümptomeid oli nii palju tehti röntgen ja kõhukoobast uuriti ultraheliga. Taas sama lugu, kõik on korras. Kopsud, maks, sapipõis, pankreas, põrn, neerud, kusepõis kõik visuaalselt normaalsed, kõhuaort korras. Seekord ainukene vahe, et veresuhkur oli lausa 11 mmol/L.

Seega olin sama tark edasi, vererõhk ja süda saadi korda, saadeti õhtul taas koju tagasi. Kirjutati välja Valocordin Diazepam.

ja kolmas hoog

Järgnevad päevad möödusid jälle teadmatuses, jälle tohutu närv iga päev sees. Magada väga ei julgenud, kartsin öösel surra. Ei teadnud ju mis viga on, samas oli pidevalt halb olla. Kuni möödus paar päeva ja jälle sama lugu. Ei aidanud ei südameravimid ega ka Valocordini tilgad, kappasin jälle keset ööd tagasi erakorralisse. Jälle ise roolis. Seekord oli pisut vähem ärevust vast sees. Mõõdeti vererõhku, kontrolliti südant, pandi ootama ja rahunema, mõõdeti uuesti ja esimest korda öeldi: “See on sul paanikahoog.” Mulle tundub, et see lause aitas mul sel hetkel rahuneda. Siiani olin ju kartnud mingit kohutavat südamehaigust ja kasvajat.

Lühikokkuvõte edasisest

Edasi tulid kõige hullemad päevad ja nädalad minu elus. Üritasin kuidagigi eksisteerida, iga päev üks kuni mitu paanikahoogu, samas ikkagi ei olnud päriselt põhjus teada. Elasin mõnda aega koos väiksema lapsega vanemate juures, sest kartsin üksi olla, kartsin magada, kartsin kõike. Hakkasin jooksma arstide vahet, et leida lahendus ja mingigi ravi. Arstide diagnoosist ja määratud ravist kirjutan järgmises postituses, sest ka selle kohta on pikalt jutustada.

Kommentaarid puuduvad

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: