Mis on vahepeal minu elus toimunud? Suured kannapöörded ja elu ümber hindamine.

Oled ehk märganud, et ma ei ole blogisse juba päris pikka aega ühtegi sissekannet teinud. Pikk aeg tähendab lausa pool aastat vaikust. Nimelt selle aja jooksul on toimud elus suured muutused – nii positiivsed kui ka sellised, mis on olnud raskeimad minu senises elus ja sundinud mind elu põhiväärtusi uuesti ümber hindama. Nüüd lõpuks olen valmis need kogemused ja emotsioonid välja laskma.

Kes minu tegemisi rohkem jälgib teab, et siiski olen olnud aktiivsem Instagramis. Seal on oma mõtteid ja emotsioone tihtipeale lihtsam väljendada. Loomulikult on see pealiskaudsem kui väga isiklik blogi, kus jagan oma sügavamaid mõtteid.

Aga … ilmselt tahad teada mis on toimunud selle poole aasta jooksul.

Et täpsemalt selgitada, pean tegema tagasivaate palju personaalset tagasisidet saanud postitustele “Pöördepunkt tööelus ja unistuste püüdmine ehk chasing dreams?” ja “Ainult töö ja töö? Aga puhkus?“. Ausalt öeldes olin teist korda elus täieliku läbipõlemise äärel. Õigemini vist natukene olingi juba seda. Augusti algusest tegin täieliku kannapöörde lahkudes “ametlikult” kontoritöölt hakates iseenda peremeheks. Jess! See otsus tuli ühteaegu raskelt kui ka kergelt.

Raske osa selle juures oli vastutus ja kohustus peret üleval pidada, tagada kõigile stabiilne elu. Aeg on näidanud, et see oli täiesti tarbetu hirm. Tegelikult saab rahaliselt väga hästi hakkama.

Lihtsus seisnes teadmises, et olen enda ettevõtte osas pikalt vaeva näinud ja teadsin mida ja kuidas tahan teha. Samuti olid mul olemas pikaaegsed ägedad kliendid, projektid, taustajõud (kellele olen tohutult tänulik) ja hobid.

Kokkuvõttes ei oleks ma saanud õigemat otsust teha. Töö mõttes on mu süda otsusega tohutult rahul.

Kas midagi olulist on veel juhtunud?

Oktoobrini oli elu täitsa stressivaba ja kulges mõnusas rütmis. Töö sujus, eraelu oli täitsa ok, planeerisin reisi Pariisi. Siis aga äkki juhtus midagi arusaamatut tervisega. Kõik kulmineerus umbes kahe nädala jooksul korduvate erakorraliste külastustega haiglasse (nädala jooksul lausa kolm korda erakorralises meditsiinis jälgimise alla võetud). Korraga tekkis nii palju probleeme, et ei teadnudki mis tegelikult valesti on – algas seljavalu ja tuimusega, järgnes kõhuvalu, vererõhu ja südame probleemid ning lõpuks paanikahood, pidev ärevus ning tohutu hirm. Sisuliselt esimene kuu oli 24/7 tohutult halb olla. Ma ei julgenud isegi minutitki üksinda kodus olla või uksest ilma saatjata välja minna.

Nüüd jaanuaris ehk 3 kuud hiljem hakkan ennast vaikselt inimesena tundma. Olek ei ole veel päris 100% nagu varem, kuid ma ei mõtle iga sekund enam oma seisundile ja ei ole pidevalt väga halb enesetunne. Ehket tulen enam-vähem toime ja tean kuhu liigun. Olen juba poolel teel!

Mis edasi ja kas räägin kõigest lähemalt blogis?

Järgnevates postitustes lahkan detailsemalt: mis juhtus, kuidas olen tulnud selle kõigega toime, oma jooksmisest arstide vahet, tänapäeva nukrast meditsiinist, kuidas mind on tahetud keemiat täis toppida, mida olen oma mõtlemises, harjumustes, toitumises ja elus tervikuna muutnud, millise ehk ebatraditsioonilise ravi olen valinud, kuidas minu pere on selle kõigega hakkama saanud.

Olen väga palju uurinud inimest kui tervikut nii vaimse kui füüsilise tervise osas. Õppinud mida pean tegema, et saada taas jalule. Katsetanud palju asju enda peal reaalselt läbi – sest viimases hädas proovid ju kõike. Selle tulemusena on õppinud järgima oma sisetunnet ja loogikat, usaldama iseennast, võtma asju lihtsalt, enda pähe kogunud suure teadmiste pagasi.

Kirjutan iseendale, sest kirjutamine aitab mul pead tühjendada, aga kui Sa oled sarnaste probleemidega kimpus ja oled ummikusse jooksnud, siis äkki saad abi ja tuge august välja tulemisel.