Minu “armastan-vihkan” suhe toiduga

Minu suhe toiduga just täpselt selline nagu pealkirjas öeldud. Kui aus olla, siis on see minu jaoks väga hell teema – lähedasemad pereliikmed ning sõbrad teavad ajalugu ning põhjuseid. Nendel ma pikemalt ei tahakski peatuda. Võib-olla kunagi kaugemas tulevikus, kui olen valmis sellest avalikumalt rääkima. Kokkuvõtlikult võib öelda, et praktiliselt alates 18.eluaastast on mind vaevanud üks või teine toitumishäire läbi aja kõikudes kord karmimaks, kord leebemaks. Uhh, ei tahagi arvutusi teha. See teeb sisuliselt pool elu ehk peaaegu 20 aastat.

Olen aja jooksul proovinud pea kõiki maailma “dieete“, analüüsinud ennast läbi ning lõhki, käinud nõustaja juures. Midagi aga ei tundu aitavat – ma olen emotsionaalne sööja. Kui elus on raske hetk, siis ma söön. Ja oi kui palju ma olen viimase 3 aasta jooksul söönud :). Ma usun, et see on täiesti uskumatult hoomamatu kogus – tonnide viisi rämpsu. Literally.

Olen nõustaja ja enda tundma õppimise kaudu üritanud saada aru, miks ja millal tekivad hoogsöömised. Kui nüüd päris aus enda ja teiste vastu olla, siis lausa õgimised. Takkajärgi alati saan aru, et aju on sel hetkel täiesti välja lülitunud ja lihtsal tegutsen automaatselt nagu robot.

Lugedes oma teksti, siis ma ei teagi kas see suhe ikka on “armastan” tüüpi. Pigem kaldub kohati vihkamise poole. Nüüd aga ma üritangi seda suhet paremaks ja enda jaoks meeldivamaks muuta. Minu jaoks on praegusel eluperioodil toit viis oma emotsioonid alla suruda. Süües vaigistan oma tahted, talletan üleelamised enda sisse selle asemel, et nendest vabaneda. Minu lähiaja eesmärk on nendest talletatud emotsioonid pinnale tõsta ja seeläbi lahti lasta. Kuidas täpselt, sellest räägin mõnes järgnevas postituses.

Armsad, ma loodan, et teil ei tule kunagi sellise probleemiga võidelda. Väga lihtne on lüüa käega ja lihtsalt minna vooluga kaasa, sest muuta seda on kuradima raske. Pannes käe südamele võin öelda, et vooluga kaasa hulpimine tekitab tagajärgi, mida on hiljem väga raske tagasi pöörata. Toitumishäired jätavad tohutu jälje tervisele – nii kehale kui vaimule. Ilmselt seetõttu tundubki normaalsus praegu nii kauge ja käega katsutamatu.

Teisalt seda kõike siia must-valgelt kirja pannes kristalliseerub peas kõik ja saan aru, et mul ei ole muud võimalust kui päevapealt oma toitumist kardinaalselt muuta. Ma olen üritanud muudatusi rahulikus tempos teha aga iga kord leian võimaluse ennast petta mõtetega “aega veel on“, “homme alustan“, “täna on veel pidupäev ja saan elu nautida“.  Olgem ausad tegelikult ju ei ole aega. Ma tean, et oma tervisega olen juba nii piiri peal, et kui astun veel sammu võin kukkuda kuristikku. Vaatamata sellele ei ole ma piisavalt hirmunud, et teha otsus nüüd ja kohe. Ma olen päris kindel, et väga väga paljud on samas olukorras. Seega ei tasu oodata “valgustatuse” hetke – usu mind, seda ei pruugigi tulla. Tuleb alles siis kui midagi kohutavat Sinuga juhtub. Alati ei pruugi isegi siis nagu minu puhul.

Minu muutuse teekonna kõige suurem eesmärk on olla õnnelik, terve ja rahul. Seetõttu pean ma ka oma toitumises tegema valikuid, mis aitavad mind selle eesmärgini. Ma tahan ja muudan oma toitumist 100% tervislikuks ja ma tean, et mu keha tänab mind selle eest. Oma valikutest kirjutan kindlasti peagi pikemalt.

 

Ma loodan, et selle postitusega inspireerin ma ennast ning paljusid teie seast. Järgmine kord juba rõõmsamal lainel!

 

Ma olen väga tänulik, kui keegi sarnaste muredega või kes on juba vabanenud ebatervislikust suhtest toiduga, annaks teada oma teekonnast, võitudest ja kaotustest. Ma olen avatud kogemustele ja teadmistele. Kui Sa ei soovi avalikult kommentaarides kirjutada, saada mulle palun privaatne teade.