Miks on nii, et naised ei ole peaaegu kunagi oma kehaga rahul? Alati on justkui midagi puudu, olenemata kaalust ja vormist. Ilmselt on ka erandeid, kes on super häppid. Mitte, et ma selliseid naisi eriti kohanud oleksin. Tõele au andes siis ainult Instagrami pilte lapates jääb mulje, et sellised inimesed on täiesti olemas. Ma arvan, et 99% minu sõbrannad on siiski oma kehaga rahulolematud. See ei ole ju tegelikult normaalselt. Ausalt noh, miks me ei ole kunagi oma kehaga ega kaaluga rahul?

Minul isiklikult on alati olnud sellega suur probleem. Olenemata milline on minu vorm, kunagi ei ole ikka justkui rahul. Või noh. On olnud aegu, kus ma olen päris-päris lähedal rahulolule. Kuid siiski mitte kunagi ei ole tundnud ennast ideaalsena. Ei olnud rahul 10 aastat tagasi kui kaalusin 58-60kg, ei ole ka nüüd umbes 2x raskemana. Nüüd muidugi veel vähem, lausa üldse mitte.

Huvitav on see, kuidas praegu noorema ja rohkem vormis iseenda nägemine tekitab mõtteid: “Ma annaksin peaaegu kõik, et olla praegu sama heas vormis!” Tol ajal aga tundusin endale ikka suhtelise pontsikuna, et mitte öelda põrsakesena. Ilmselt mõjutas palju ümbritsev toetus, õigemini toetuse puudus. Sain teada, et ma ei ole ilus ja sale, vaid täitsa tavaline Harju keskmine. Kui lähedane inimene seda ütleb, siis mõjutab see tegelikult kogu edasist elu, eriti kui oled noor ja psüühiliselt haavatavas seisus. Noh ja nii ma arvasingi, et ma olen üks täitsa tavaline keskmine põssa. Seetõttu oli perioode kus a) käisin iga päev 1-3 trennis b) jõin nädalate kaupa rohelist teed. Sest ma olin ju “paks”! See ongi nii kummaline, et isegi kui oleme väga-väga-väga heas vormis, siis ikka on midagi ideaalist puudu. Alati tundub keegi teine ilusam ja just selline nagu tahaks ise olla.

Praegu vaadates oma pilte tagantjärgi ahhetan: “Assa kurat, milline püss!!!”. Isegi mitte püss, vaid kahur. Lisan tõestuseks mõned pildid. Või äkki hoopis olingi põssa ja praegu tundun endale tol ammusel ajal täielik iludus, võrreldes praeguse seisuga 🙂 Aga pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna.

 

Need mõtted tekitavad tegelikult pisut hirmu ka. Kas ma olengi kunagi endaga rahul? Kardan, et äkki ei jõua kunagi sinnani. Et jään alati midagi kättesaamatut taga ajama. Vaatan supervormis olevate naiste pilte Instagramis ja suu jookseb vett ning tahaks olla samasugune. Õnneks säilib väike lootus, et paljud nendest piltidest on siiski töödeldud ja ei näita päris tõde.

Et asi oleks aus, siis pean siia panema ka oma praeguse seisu pildi, mis on ilmselgelt valgusaastate kaugusel sellest kuhu tagasi pürgin. Samas ongi ju hea, et saan oma praeguses etapis olla iseenda iluideaaliks.

 

Lisan eelkõige endale šokiteraapiaks ja motivatsiooniks ka pahupidi enne ja pärast pildid võrdlusena. Kui neid kahte seisu nüüd kõrvuti vaadata, siis on kontrast ikka šokeeriv. Mul endal oli alguses kaalu kogunedes isegi raske peeglisse vaadates uskuda, et see olen mina, kes vastu vaatab. Olin ju elu aeg harjunud olema enam-vähem normaalses kaalus.

 

Seega on mul olemas ideaal kuhu pürigda ja MA LUBAN, et olen oma kehaga kunagi TÄIESTI RAHUL! Nagu ma lubasin, siis hiljemalt 40sena 😉

 

Peace,
Reilika