Ainult töö ja töö? Aga puhkus?

Teate, praegu tunnen küll, et olen täiesti tühjaks pigistatud sidrun – viimati puhkasin “päriselt” eelmise aasta juulis/augustis. Viimased pool aastat ja pisut peale on olnud üsna stressirohked ja päevad täis hullunud rabelemist. Vast viimased poolteist kuud on rahulik, et mitte öelda ülirahulik ja natukene minu enda jaoks ka sihtide kaotamist.

Pidevalt leian end puhkuse mõtetelt. Kui tihti peaks inimene tööst puhkama? Kui pikalt? Kas üks kord aastas puhata on piisav? Millal juba puhkus tuleb?

Minu puhul tekivad üleväsimuse puhul pea alati kindlad tunnused.

 

Pisiasjad ärritavad – nii enda kui teiste puhul.

Ärritavad päriselt ja kuidas veel. Miks see on nii, miks naa, sedasi oleks palju parem ja see on täielik jaburus. Miks siin on koma ja miks see on kollane. Ja nii edasi ja edasi. Tekib tunne, et olen ise kõige targem ja parem ning keegi teine midagi ei oska. Lihtsalt negatiivsus tõuseb pinnale ja üldse mitte paha pärast. Väsinud inimene on ikka natukene kuri kogu maailma peale.

 

Raske on olla produktiivne, seejuures tekib ka süütunne: “peaksin tegema rohkem ja paremini”

Lihtsalt ei ole tahet teha süvenemist või mõtlemist nõudvaid töid. Pigem teen hea meelega lihtsaid, rutiinseid ja tehnilisi tegevusi, mis ei nõua liigset analüüsimist või loomingulisust. Tihti ka nende puhul leian end taas ja taas sihilt kõrvale kaldumas. Aju lihtsalt ei suuda piisavalt loogiliselt ja üldistavalt mõelda. Samas sellega kaasneb süütunne: ma ju peaks tegema seda ja seda, aga … ei suuda, ei taha … seepärast olen kasutu. Ei suuda kuidagi isegi oma tavapärase iseendale pandud latini küündida. Lihtsalt väsinud ja jõuetu.

 

Mõtlen tööst öösel ja päeval – sisuliselt pidevalt, eriti pühapäeva õhtul.

Kusjuures ei mõtle midagi üleliia tarka. Lihtsalt mõte uitab kogu aeg asjadele, mis oleks vaja ära teha, oleks vaja vastata. Tihti ei suuda õhtul uinuda, sest mõtlen detailidele ja nii lesingi vahel mitu tundi kinniste silmadega. Magama aga ei suuda jääda, sest peas käib virr-varr. Noh, nagu päeval ei oleks selleks aega. Tegelikult loomulikult on.

 

Vaatan e-kirju õhtuti ja nädalavahetustel. See ei tähenda, et ma neile koheselt vastaksin, aga sund vaadata on ikkagi.

Pidev sund e-kirju kontrollida. Lihtsalt avan kirjakasti ja vaatan kas on midagi tähtsat. Kui on, siis loen läbi, aga vastamisega tõrgun. Vahel ei taha mitu päeva vastata. Mitte, et midagi tarka öelda ei oleks, aga lihtsalt ei taha. Normaalne mina vastaks kohe või isegi ennem kui kiri postkasti potsatab.

 

Tekib palju pisivigu, mida ei kipu märkama (pärast kui juba hilja aga küll).

Tegijal ikka juhtub, aga ületöötamisega tekib teatud asjade puhul pimedus (et mitte öelda kanapimedus). No ei märka, et üks täht puudu, kuigi 100x kontrollin. Või kontrollin, aga jääb märkamata midagi hoopis mujal, mille peale isegi ei tule. Lihtsalt mõte ei suuda ühel kohal pikalt püsida ja kuklas on kogu aeg 100 järgmist mõtet järjekorras või on täielik mõttetühjus. See ajab ennast täitsa tigedaks ja närviliseks – pingutad, aga ikka kasu ei ole. Eriti seetõttu, et ma olen sellistes pisidetailides perfektsionist – kõik peab olema pikslipealt korrektne.

 

Mulle tundub, et ainukene abi on puhkusest. Lihtsalt igapäeva sahkerdamisest aju välja lülitada ja lihtsalt olla. Olla, nautida hetke ja vahel tunda vabadust mitte midagi teha.