Veepaast: päev 2

Teine paastupäev õnnelikult üle elatud.

Hommikul oli tõusta raske, nii nagu viimasel ajal ikka. Ei teagi mis värk sellega on, julgelt viimased paar aastat on tööpäevadel tõusmine hirmus piin. Mul ei ole isegi mingit plaani, et kuidas saaks seda muuta. Kuigi väga tahaks hommikul reipalt püsti karata ja kohe toimetama hakata. Aga ei, ma lükkan äratust vähemalt 3 korda edasi (minimaalselt!) ja ajalises mõttes pool tundi vähemalt. Kodus visatakse pidevalt nina peale, et miks on mul vaja panna äratus ala kell 7 kui niikuinii enne poolt 8t lillegi ei liiguta. Samas härra J ärkab hommikul enne 6 ja tõuseb kraps püsti, tihti isegi enne äratust. Ebanormaalne. Üks põhjus ehk on, et ei saa enamasti järjest öö läbi magada, sest üks 4-aastane kutt rahmib pool ööd ringi. Kui kellelgi on jagada mulle häid nippe, andke teada!

Õnneks kogu eelmise päeva peavalu täiesti käega pühitud. Nii õnnis tunne! Muidu ei saagi aru kui hea on olla, aga peale suurt piina tundub kõik nii ilus ja tore. Loodetavasti see enam tagasi ei tule – ptüi, ptüi, ptüi.

Vahepeal päeva jooksul liigestes oli õrn valu veel või kohatised valusutsakad, õnneks aga enam sellist päev otsa valutamist nagu eelmisel päeval enam ei olnud. Seega tundub, et vesi on abiks ja kõik liigub paremuse poole.

Huvitav on see, et tavaliselt tuleb tööl kella 2 paiku tohutu uni, ilmselt on aju väsinud ja õhku ka toas vähe. Nüüd aga tekkis õrn uni alles kella 4 paiku. Õhtul oli ka täitsa reibas olla.

Kella 7-8 paiku tekkis sees õõnes tunne ja oleks tahtnud nagu süüa, üritasin juua vett nii palju kui võimalik, et oma mõistust ära petta.

Emotsionaalses mõttes olin üsna rahulik. Mingeid erilisi tundeid ei ole üles kerkinud.

Keda huvitab kaal, siis taas täpselt -1kg. Kokku seega langenud 2kg.