Veepaast: päev 1
Esimene täispikk paastupäev oli kolmapäeval ehk eile. Tahtsin tegelikult postituse teha reaalajas kohe sama päeva õhtul, aga eile ei tahtnud ma muud kui ainult magada ja õhtut kuidagigi üle elada.
Päev otsa oli väga raske olla. Kogu päev alates ärkamiset oli tohutu uni. See isegi ei olnud seotud vee joomisega, sest juba alates tõusmise hetkest oli tappev uni. Kogu päeva ainult haigutasin ja liikusin ringi nagu zombie, aju oli täielik vahukomm. Lisaks tohutule unele ja väsimusele jätkus ka üleeile alanud jube liigestevalu. Sisuliselt kõikides liigestes. Kohati oli isegi piin klaviatuuril toksida – sõrmed kanged ja valusad.
Umbes kella 2-3 vahel hakkas õrnalt pea tuikama. Lootsin, et ehk natukene tuikab ja siis kaob. See oli muidugi juba eos lootusetu soov. Kell 5 kui koju hakkasin liikuma oli seis juba üsna katastroofiline – terve tee oli tohutu peavalu. Mingi hetk lisandus külm higi üle kogu keha ja iiveldus. Umbes 500m enne kodu tundsin kuidas sees hakkas ekstra hullusti keerama ja mõtlesin juba alternatiive, et kuidas ja kuhu saan keset liiklust oksendada :D. Mingit head mõtet ei tulnudki, seega oli ainukene võimalus kuidagi muudkui neelatades vastu pidada ja gaasi tallata.
Koju jõudes lihtsalt kukkusin voodisse. Nii keha kui vaim olid täiesti läbi, peavalu ja iiveldus jätkuvalt alles. Üritasin kuidagi lihtsalt olla ja magada. Midagi sellest väga välja ei tulnud, sest üks 4-aastane kutt kontrollis vähemalt iga 10 minuti tagant, et ega ma ometi ei maga: “Emme, ära maga!”, “Emme, tõsta pea üles!”, “Kallis oled mulle!”. Selle tegevuse juurde käis ka mu näo musitamine, awww. Vahepeal muidugi rullis ennast lihtsalt minust üle. Ju siis oli vaja :).
Vahepeal pidin mõned korrad olema ka asjalik – tegema lapsele süüa ja natukene konsulteerima töö osas. Iga püstitõus pani pea ja kaela veel hullemini valutama. Sisuliselt kogu pea hooti valutas – oimukohad, silmade tagant, lagipea, kukal. Oimukohti oli isegi reaalselt valus katsuda. Kuna pea valutas kohati nii nagu vahel kõrge vererõhu puhul, siis igaks juhuks kontrollisin vererõhku, mis oli üllatavalt ok 120 / 79 ja pulss 100. Nii ma siis suurema osa ajast voodis lihtsalt vegeteerisin.
Umbes kella 11-12 vahel õhtul hakkas peavalu pisut tagasi tõmbama ja suutsin mingid vajalikud käimised mööda maja ära teha ilma, et tahaks kohe susse püsti visata. Öösel ärkasin paar korda üles, selleks ajaks oli peavalu juba täiesti kadunud. Win!
Nii hullu enesetunnet ei ole mul varem paastumise esimestel päevadel olnud. Eranditult alati esimesel või teisel päeval pea tohutult valutab ja sellega olin juba arvestanud ka ning teadsin mida oodata. Aga sellist piina ei osanud ma uneski näha. Ma arvan, et see oli kombo koos mingi viiruse või muu hädaga, sest päris ok ei olnud olla juba alates teisipäevast.
Keda huvitab kaalulangus, siis -1kg.
Homme jälle!
