Sallivus, aktsepteerimine ja mõistmine
Täna tahaks pisut arutleda tolerantsuse teemal. Ajendas mind selleks postituseks blogijate EBA-järgne sõnasõjaralli. Ma ikka mõtlen, et mis paneb meid üksteisele haiget tegema või solvama. Eriti veel avalikult. Kurb. Selle kõige pinnalt tekib inimeste vahel mõttetult palju arusaamatusi ja konflikte. Taas kurb.
Kuidas aga paremini teisi inimesi, nende arvamust, olemust ja üldse elu paremini tolereerida, aktsepteerida ja mõista? Kõik need kolm mõistet on olemuselt üsna erinevad ja ei pruugi käia alati käsikäes.
Tolerantsus ehk sallivus
Wikipedia ütleb tolerantsuse kohta nii:
Sallivus ehk tolerantsus on inimese või ühiskonna võimelisus taluda, tunnustada või/ja usaldada harjumuspärasest erinevaid arvamusi, uskumusi, hoiakuid, tavasid, kombeid, ideoloogiaid või kultuure üldse. Sallivus ei pruugi alati tähendada heakskiitu või mõistmist, kuid enamasti sisaldab austust.
Kui me tahame, et meid koheldatakse väärikalt, peame ise esmalt sama tegema. Minu meelest nii lihtne ja loogiline. Minu meelest on tolerantsus kõige aluseks – erinevad religioonid, poliitilised vaated, rahvused, etnilised rühmad, usueelistused, arvamused jne. Sa ei pea erinevustega nõustuma, kuid pead oleva nende suhtes salliv.
Aktsepteerimine
Aktsepteerimise selgitust kahjuks eesti keeles Wikipedias ei ole, kuid täiesti olemas inglisekeelne kirjeldus:
Acceptance in human psychology is a person’s assent to the reality of a situation, recognizing a process or condition (often a negative or uncomfortable situation) without attempting to change it or protest it. The concept is close in meaning to acquiescence, derived from the Latin acquiēscere (to find rest in).
Aktsepteerimine e. heaks kiitmine läheb veelgi kaugemale tolerantsusest. Mitte ainult ei võta erinevust kui fakti, vaid ka kiidad selle heaks. Isegi kui see ei lähe kokku sinu vaadetaga. Päris raske … tihti, kuid ometi võimalik. Lihtsalt on vaja vaadata iseendast ja oma egost pisut kaugemale ja saada aru, et maailm ongi täis erinvaid inimesi ja arvamusi ning seda tuleks aktsepteerida.
Aktsepteerimine oma olemuselt ei tähenda soovi, tahtmist ega ka nõustumist. Keegi ei ütle, et pead kõigega nõus olema või kõigest aru saama. Lihtsalt tõdema, et mingi asi on antud hetkel nii. See ei tähenda muidugi, et seda asja ei saaks muuta tulevikus. Aga lihtsalt lase sel olla just praegu ja aktsepteeri, et on nii.
Mõistmine ehk arusaamine
Lisaks tolerantsusele ja aktsepteerimisele on ka kolmas mõiste – mõistmine.
Siin on Wikipeedia määratlus selline:
Mõistmine ehk arusaamine on teatav mõtlemine ja enesevaatlus, mis vajab uuritava probleemi taaskujutamist ja selgitamist. Ka iseseisev teadmise liik rööbiti seletusliku teadmise liigiga. Ning käsitletav ka humanitaarteaduse tunnetusmeetodina, mille eesmärk on end teise inimese olukorda seades näha maailma tema pilgu läbi
On võimalik tolereerida või nõustuda kellegagi ilma teda mõistmata. Kuid, et päriselt mõista, pead teadma teemast pisut rohkem ja saama aru.
“Any fool can know. The point is to understand.”― Albert Einstein
Millegi uskumine ei ole võrdeline sellest arusaamisega, et usk pole arusaamine. Pime usk on mõistmise vaenlane. Ma kohtan seda hästi palju, et inimene raiub oma uskumust või arvamust nagu rauda, ise sellest päriselt aru saamata. Selle pinnalt tekib omakorda palju konflikte teistega, sest tegelikult ei oska inimene seda uskumust teistele põhjendada ega selgitada. Ta arvab lihtsalt, et nii on ja see on ainuõige.
Ma arvan, et inimesed võiksid pisut mõelda nende mõistete üle ja õppida ning harjutada end olema parem inimene.
Foto / Scott Webb