Nagu pealkiri ütleb, siis on siin olnud pikalt vaikus. Olen küll mitu korda võtnud ette, üritanud sõnu ritta seada ja siis sama targalt lehe kinni pannud. Rääkida oleks paljust aga kuidagi ei tule seda õiget kirjutamise tunnet. Ilmselt üks põhjustest on, et mu väike tublidusepuhang lendas kogu täiega vahepeal jälle vastu taevast. Üritan juba mitu kuud tagasi rajale saada, aga tulemus on see, et aina rohkem rappa kisub.

 

Mis värk siis on toitumise ja häiretega?!

Esiteks on lood toitumisega äärmuslikult halvad. Õigem oleks vist öelda pool päeva kõik hea ja siis mingi hetk päeva jooksul läheb asi kiiva ning õhtuks on reaalsus, et kui läksid juba pulgad mingu trumm ka. Ja. Nii. Iga. Jumala. Päev. Mida rohkem söön, seda rohkem tahan veel süüa. Millegi järgi eriti isu ka ei ole tegelikult, lihtsalt automaatselt söön. Söön ära ja nagu see auk mis vajaks täitmist on ikka tühi, ei olnud ikka see, mille järgi isu oli. Tegelikult … ainukene asi mille järgi on isu on arbuus aga vaatamata sellele söön hoopis kõike muud. Kas teil on ka nii?

Mõni päev läheb halvasti ja mõni päev veel halvemini. Seega päevast 90% keerleb toitumise ja kaalu ümber: sisendan endale kuidas tahan olla tervislik, teen igasuguseid trikke endaga, analüüsin, visualiseerin, unistan ja mida kõike veel (räägin natukene allapoole kerides lausa hüpnoosist). Selle kogu triangli tulemusena on kaal jälle tõusnud ja loomulikult oma rekordtasemele, olenevalt päevast 110,5-111,5. Ja mitte allapoole suunas. Juhuu … nooot!

Tegelikult ma tean, et kõige alus on järjepidevus toitumises ja endaga töö tegemine aga teooria pole sama mis reaalsus. Samamoodi on trenni tegemisega, täpsemalt liikumisega üldse. Kõik sõbrad on tublid teevad trenni ja on eeskujulikud (Liisbet!!!), üritavad mind igale poole kaasa meelitada. Minu liigutamine jääb jällegi visualiseerimise tasemele ja kaugemale sealt ei jõua. Vahel paari nädala tagant vedin end jalutama. Aga tahaks hullult liigutada, tahaks joogat teha, tahaks jalutada … aga ei suuda seda esimest sammu teha.

Nii nagu toitumishäiretele omane, siis mõtted käivad äärmusest äärmusesse. Nagu ikka kas kõik või mitte midagi, kas süüa kõike või olla täiesti näljas. See viimane tundub nii mõnus ja jälle iga päev kujutan ette kuidas nüüd kohe või homme alustan. Tegelikult kuigi see äärmusest äärmusesse kaldumine on väga halb, siis jällegi paastumine aitab mind tegelikult ree peale ja toiduga seotud mõtetest mõneks ajaks vabaneda. Samuti peidetud emotsioone esile tuua ja neid läbi mõelda. Ja siis tahaks toortoituta, ja siis tahaks tegelikult ainult puuvilju süüa :). Südames ja hinges tohutult tahan aga mingi must jõud tirib vastassuunas.

Ühesõnaga on toitumise osas jälle nõiaring ja ma ei suuda sealt välja rabeleda.

 

Hüpnoos kaalu langetamiseks ja motivatsiooniks

Üks päev Facebookis ringi sobrades viskas mulle feedi, et tulemas on hüpnotisöör Marise (http://toelinemina.weebly.com/) grupihüpnoosi seanss kaalu langetamiseks ja motivatsiooniks. Kuna ma ise olen päris kimpus juba, siis mõtlesin “vai nott”, kaotada ei ole midagi. Üritus ise oli väga positiivne ja äge. Maris ise on väga tore, avatud ja vahetu inimene. Motivatsioon oli kohe laes!

Hüpnoos ise oli ka huvitav, lõpus tekkis mul väga sürr tunne. Kõik keerles peas, ei saanudki lõpuks aru kas pea käis ringi või keerlesin ise. Igal juhul pidasin seda märgiks, et nüüd läheb kõik paremuse poole. Umbes 2-3 päeva oligi kõik juba täitsa hea ja siis pani jälle rappa. Ma isegi sikutasin omale äpi Lose Weight Hypnosis (https://itunes.apple.com/us/app/lose-weight-hypnosis-fast-fat-loss-motivation/id576997550?mt=8) ja kuulasin seda. Muidugi jäin iga kord õues peesitades klapid peas magama, ila lausa voolas suust. Niisiis ma ei teagi millest päriselt seal jutt käib (kuigi hüpnoos pidigi nii paremini mõjuma, siis ei hakka aju mõtteid genereerima ja infot blokkima). Igatahes on selge see, et siiani ei ole aidanud. Igal juhul ma sellega veel jonni ei jäta ja katsetan edasi. Vähemalt on aidanud nii palju, et jälle olen hakanud rohkem mõtlema süvitsi teemale.

Lisaks kuulan võimalikult palju meditatiivseid loodushääli, mis aitavad mõnusalt lõõgastuda ja tekivada hea tunde. Erilised lemmikud on lainete mühin, vihmamets, vihm. Võin tundide kaupa klappidest või taustal kuulata.

 

Kokkuvõtteks

Sai pikk ja mitte kõige rõõmsam jutt aga samas kirjapanek aitab mõtted enda seest välja ja loodetavasti annab mulle jõu ja motivatsiooni tagasi. Kui kellelgi on häid nõuandeid ja soovitus, kuidas ennast kokku võtta, siis need on tuhat korda oodatud.