No täitsa lõpp! Inimene on ikka nii oma harjumuste ohver … ja lausa karistamist väärivalt mugav … ja vabandusi leidev.
Üritan hakata ennast rohkem liigutama mis iganes viisil – olgu see siis jalutamine, jalgade vibutamine kodus või trenni minek. Mõlgutan juba nädal aega mõtteid, kuidas hirmasti hakkan liigutama ja tegutsema. Suudan seda kõike lausa silme ees ette kujutada – pilt jookseb nagu filmilindil ees. Reaalsus on aga hoopis midagi muud. Kuidagi ei suuda ennast ületada ja teha seda ESIMEST SAMMU. Tundub väga ületamatu.
Mõnus on mõelda aga samal ajal soojas kodus tugitoolis keras vedeleda. Ok, no viimane nädal olen ma olnud ka üsna haige. Kogu laupäeva olin sisuliselt voodis teki all liigese- ja lihasvaludes, sees mõnuga keeramas, ninna igasugune õhu ligipääs piiratud. Süüdistan selles mingit kummalist gripiviirust. Ühesõnaga vabandused, vabandused. Jälle. Jälle!
Miks on nii, et inimene on nii oma harjumuste ohver ja nii mugav, kuigi aju teab, et väike jalutuskäik õues teeb ainult head, toob tervist ja alandab kaalu? Mulle tundub, et kõik inimesed ümberringi on mega tublid, suudavad ennast ületada, tunnevad naudingut liigutamisest. Mina ka tundsin paar aastat tagasi, olin lausa jooksuhull, kes võis karata püsti kell 23.30 ja teatada kodus mehele: “Nüüd rappa jooksma ja ei ühtegi sõna rohkem!” Kunagi käisin IGA PÄEV jõusaalis, tantsutreeningutes isegi kuni 2-3 trenni järjestikku. Kuhu see kõik kadus? Oli ja järsku enam ei ole.
Mulle tundub, et vaimselt olen justkui valmis tegutsema aga keha ei taha järgi tulla. Või pigem vist hoopis vastupidi? Muidugi eks ole see ka üks põhjus lisaks stressile ja söömisele miks ma üldse praegustes mõõtmetes olen ja kuidas justkui ei jaksa, ei viitsi liigutada. Aga ega keegi teine peale minu ju süüdi ei ole!? Kuigi lihtsam oleks mõelda, et selles kõiges on süüdi hoopis keegi teine.
Esialgu peaksin vist lihtsalt jõuga ennast sundima, tekitama rutiini. Lihtsalt võtma kätte ja tegema tunniajase jalutamise tiiru. Panema YouTubes peale super-algajatele mõeldud joogaklipi. Lihtsalt kuidagi ennast ületama ja alustama lihtsate asjadega.
Ühesõnaga ma ei teagi nüüd kuidas otsast kinni haarata ja hakata tegutsema. Kuidagi ikkagi pean, sest iseenesest ja lihtsalt lootes ei juhtu ju mitte midagi.
Kuidas teil õnnestus ennast ületada ja suutsite algust teha?
Foto / Unsplash
mul endal täna täpselt samad mõtted. hommikul mõtlesin ja siis vaatasin, et ega muud polegi kui kuskiltmaalt alustada ja ajasin end voodist püsti ning hakkasin toimetama ja koristama. proovin iga päev nii palju kui võimalik end kasvõi kodus liigutada. uue kuu alguses võtan suurema jalutamisväljakutse ette, ehk saab ikka sedasi tasapisi pideva liikumises olemise tagasi eluviisiks.
seega, krõps tugitoolilt püsti ning kodu või aia kallal tegutsema! 🙂
Minu motivaatoriks sai mõte, et ma ei taha selline olla. Võta ette pilt, milline sa tahad olla ja mõtle, mis on need esimesed sammud, et sinna jõuda. Pane need kasvõi kirja ja kleebi omale nähtavasse kohta. Näiteks, ei näksi pidevalt või teen iga päev 20 kükki või kõnnin vähemalt 3km. Ja kui mõni päev sa neid asju ei tee, siis küsi endalt, kas see on see inimene kes ma tahan olla?
Edu!