Hopsti! Möödas on 2 nädalat esimesest kaalulogi sissekandest, seega jälle aeg anda märku, kuidas sujub.
Kõiki huvitab ilmselt eelkõige kaal. Nädalaga on kaal langenud umbes 1kg.
0. nädal – 107 kg
1. nädal – 106 kg
2. nädal – 105 kg
Kuidagi õnnestus ikka nii mul toituda, et ei olnud nädalaga päris rahul. Ideaalis oleks võinud oluliselt paremaid valikuid teha. Kuna nädala alguses hiilis ligi tüütu nohu ja metsik köha, siis suurem osa nädalas pühendasin ellujäämisele. Mingil kummalisel põhjusel, kui mul on köha, siis on see ikka väga jõhker. Mitu päeva lausa olin kodusel režiimil. Harjumatu. Ma pole varasematel töökohtadel osanud/saanud lubada haigena kodus olemist. Alati olen ennast sundinud ikka tööl olema ja käima. Seekord ma tundsin, kuidas kodus ravimine aitab tervenemisele tegelikult tohutult kaasa.
Toitumisest
Nädala esimesed päevad läksid täitsa tavaliselt, väga ei piiranud ennast aga üle ka ei söönud. Neljapäeval tuli tohutu smuuti isu, seega tegingi päeva jooksul kolm erinevat smuutit. Vaata milliseid smuutisid kokku keerutasin postitusest “1 päev 3 smuutit“. Ma ei tea miks on mul smuutitamisse tulnud suurem auk sisse, nüüd tuli suur isu õnneks tagasi. Seega, smuutid here I come.
Laupäeval tegime kogu perega patupäeva. Pool päeva panime Janariga uut riiulit kokku (Loe: Janar pani riiulit kokku, mina vaatasin tugitoolist pealt ja kurtsin kui väsitav see kõik on). Ajan väsimuse ja viitsimatuse ikka veel oma haiguse süüks. Ühesõnaga ei olnud kuidagi viitsimist olla õhtul tubli ja hakata hullult toitu vaaritama. Otsustasime hoopis pizza kasuks. Mingi imenipi läbi tuleks igasugusest rämpsu isust saada vabaks. Näis. Veel täpselt ei tea kuidas.
Ma olen oma olemuselt teada ja tuntud äärmustesse kalduv ehk “kõik” või “mitte midagi” inimene. Seetõttu püüan võimalikult palju oma toitusid edaspidi ette planeerida. Muidu juhtub see, et kui juba amps midagi valet suhu läheb, siis läheb teine, kolmas, neljas ja lõpuks ka kümnes. Teine äärmus on see, et üldse ei söö. Et seda kuidagi tasakaalustada, üritan natukene oma toitusid ette planeerida ja kirja panna. Nii on libastumise võimalus oluliselt väiksem.
Kas keegi on veel just alustanud või alustamas sama teekonda?
