Alkoholist ja selle mitte tarbimisest

Olen viimastel kuudel hakanud palju mõtlema alkoholile – õigemini selle mitte tarbimisele.  Alates augustist kuni nüüd oktoobri lõpuni olen veini ja õlut joonud mõned üksikud korrad. Esimesed poolteist kuud vältisin teadlikult 100%. Plaanin nii ka jätkata.

Tegelikult teadsin ma ammu, et joon liiga palju veini. Liiga palju tähendab vähemalt 1-3 õhtut nädalas ja nii juba üsna pikka aega. Üks õnnetu/õnnelik koduveini tipsutamine tekitas soovi mitte tunda seda järgmise hommiku kehva enesetunnet enam pikka-pikka aega. Esimesed 1,5 kuud ütlesin kategooriliselt igale tilgale alkoholile kategooriliselt “ei”. Üsna kiiresti tekkis harjumus olla pidevalt selge peaga. Tekkis mõnus kerge tunne, ei tundud igal õhtul tohtutud soovi haarata klaasi järele.

Väga kerge on alkoholi ohvriks langeda, ise seda üldse märkamatagi või üleliia tõsiselt liigtarbimisse suhtumata.

Olen saanud aru miks ma olen tihti haaranud klaasikese veini järele. Selleks on kaks põhjust (loe: vabandust).

Peale pingelist tööpäeva on see olnud lõõgastumise vahend. Nii lihtne on lipsata peale tööd poest läbi, haarata kaasa üks pudel veini, viskuda kodus tugitoolile ja nautida Oma aega. Lihtsalt muretult olla. Kuna tööd on igapäevaselt palju, siis ka tundus vajalik tihti lõõgastuda. Nii loomulik.

Teine põhjus on maitse. Valge mahe vein on lihtsalt taevalik. Tahaks seda maitset tunda veel ja veel. Minu, kui suure magusasõbra jaoks, on see võrreldav maailma kõige parema šokolaadiga, millega on raske piiri pidada.

Alkoholi tarbimine sotsiaalselt on see väga soositav. Pigem vaadatakse imelikult, kui julgen poetada “ei, aitäh” või “ma ei joo”. Enamasti pean alati selegitama, et vot nüüd on nii ja ma tõesti joon pigem vett ning ära palun pressi peale.  Olen hakanud ka märkama, et minu tutvusringkonnas on päris palju inimesi, kes joovad kas igapäevaselt või vähemalt paar korda nädalas. Kõik need inimesed on edukad, targad ja andekad. Varem tundus see mulle tavaline, nüüd saan aga aru, et see on tegelikut täiesti ebanormaalne. Tihti olen kainena joogiste inimeste seltskonnas ning see paneb rohkem jälgima, kuidas inimesed käituvad ja kui ajuvabadeks tihti muutuvad. See tekitab soovi ise mitte sarnasesse staadiumisse langeda.

Mõnus on tunda ennast iga päev selge mõtlemisega, hommikul värske peaga ärgata. Tegelikult ei vaja ma ju alkoholi, mis tekitab mõnusa tunde ainult korraks. Samuti ei ole see eluks vajalik ega anna organismile midagi väärtusliku, peale potentsiaalsete lisakilode (mida on niiki mitukümmend üle). Seega samamoodi edasi!

Kuidas on teil lood alkoholiga? Kas olete samuti sattunud lõksu? Jagage palun kogemusi.