Ma olen viimase poole aasta jooksul ennast tervise ja selle põhitõdede osas tohutult harinud – kulutanud sadu tunde ja kuulanud loenguid, lugenud artikleid ja uuringuid, tutvunud reaalsete inimeste päris kogemustega. Üritanud aru saada, et kuidas ennast ise aidata loomulikul viisil ilma ravimite, nõustamise ja ei tea milleta veel.

Viimase paari kuu jooksul on mu mõttemaailm ja elu on muutnud 180 kraadi. Olen leidnud uue hingamise, mis tundub lihtne ja loomulik. Ja mis kõige peamine, ma olen ainult ise endaga tegelenud ja jõudnud esimeste õnnelikuks tegevate tulemusteni! ISE!

Saan aru, et see mis ma panen suhu, mida ma mõtlen mõjutab minu enda ja minu pere elu. Hetkel muudame kogu perega samm-sammult oma elu. See on täpselt see, mida olen aastaid meeleheitlikult otsinud, ummikusse jooksnud, jälle otsinud ja taas ummikusse jooksnud. Olen sellest rattasolekust ka siin blogis korduvalt kirjutanud. Viimane karmimasisuline oli toitumishäirete teemaline postitus. Ja muidugi mitmed varasemad postitused.

Ma ei ole sellest väga avalikult rääkinud, välja arvatud lähedasemate inimestega. Ilmselt on takistuseks olud sisemine kaitserefleks – kas ma suudan ennast muuta ja jään oma seisukohtadele kindlaks nädala, kuu ja aasta pärast ning teiste inimeste arvamuse kartus. Kuigi ma ju räägin oma elust ja pingutustest pigem avalikult, siis seekord tahtsin oma mõtteid enda teada hoida. Ilmselt üks põhjus on, et kõik lähedased ja sõbrad ei mõista minu valikuid, peavad naljatledes hulluks ja puukallistajaks.

Ma lähtun kõigis oma valikutes omaenda loogikast. Kui mingi asi tundub lihtne ja loomuomane, siis järelikult on see minu jaoks õige. Kui asi on keeruline ja seletus arusaamatu, on asi jama ja minu jaoks sobimatu. See on põhitõde, mille järgi oma elu sätin ja mida laiendan peaaegu kõigele.

Alustuseks lähtun lihtsusest oma tervise puhul. See laieneb toitumisele ja liikumisele jne. Saan aru, et ma olen see, mida ma söön ja joon. Viimastel kuudel olen oma toitumist hakanud uuesti nullist üles ehitama. Nii palju toite kui võimalik teen ise täisväärtuslikust toorainest, väldin piima ja liha. Sisuliselt vegan toitumine. Ma ei taha ennast sildistada, et olen 100% vegan, lihtsalt olen ja söön vastavalt sisetundele. Enamuse aega söön vegan põhimõttel, vahel juhtun ka muud ampsama. Muud toitu tarbin enamasti kodunt väljas olles.  Ehket väldin sildistamist ja söön nii nagu parajasti tunnen ja õigeks pean.

Hetkel olen jõudnud tänu toitumisele seisu kus ma enam ei tarvita MITTE ÜHTEGI ravimit, mida enne üsna tihti kasutasin (vererõhualandajat, valuvaigisteid, pulsi stabiliseerijat, nohu-köha ravimeid jne jne). Süda ei puperda ja vererõhk ei lenda üle päeva lakke. Samuti kaal langeb omas tempos.

Oma uuringute ja otsingute tulemusena leidsin paar inimest, keda kuulates ma tundsin, et vot seda ma olen otsinud sisuliselt kogu oma elu. Kõik tundus nii lihtne ja arusaadav, klikkis minu mõttemaailmaga ja sellest tekkis uus hingamine. Ma olen väga tänulik oma sõbrale Villule, kellega oleme saanud mõtteid põrgatada ja elutõdesid arutada. Ta on üks väheseid inimesi, kes oskab päriselt kuulata ja oskab päriselt ise näha ja tunda maailma.

Lisaks olen väga palju saanud mõtteainet ja tarkust enesetervendamise teemal Don Tolmanit kuulates. Ta on küll väga ja teatraalne ning oma ettekannete lõpus teeb “ameerikalikku” müügitööd (mind see ei häiri, panen lihtsalt selle koha pealt kinni ettekande :)) aga need mõtted, mida ta levitab on mulle nii omased. Soovitan vaadata YouTube’s tema ettekannete sarja The cause of cancer. Neid, kelle arvamust ma hindan on veel, püüan millalgi oma soovitused kokku koguda ja jagada.

Minu jaoks on tema ideed lihtsad ja loogilised:

• keha on mõeldud meie kaitseks, mitte meid hävitama;
• keha suudab ennast ise tervendada, kui anda võimalus;
• on vaid kaks haigust – toitainete puudus ja mürkide üleküllus.

Sain aru, mis on terve olemise 7 põhiprintsiipi. Need on tegelikult väga lihtsad ja kõigile kättesaadavad: õhk, vesi, päike, täisväärtuslik toit, liikumine, suhted, kirg.

Mulle tundub, et kuna kodus üritame kõik lihtsust jälgida, siis ka kodused suhted on paranenud. Kindlasti on pereliikmente tervis selle paari kuuga märgatavalt paremuse poole liikunud. Mina ise olen saanud üle oma suurest depressioonist ja tegutsen oma unistuste täitmisega tööalaselt. Eks on paremaid ja halvemaid päevi aga siiski liigub kõik positiivses suunas.

Iga teema kohta on mul peas väga-väga palju infot, mida tahaks jagada. Seega ilmselt teen eraldi postitustesarja, et pikemalt oma arusaama seletada ja rääkida millistele järeldustele ma olen jõunud.