Üles

Kui arvad, et kõik on möödas, siis … arva uuesti

Kui arvad, et kõik on möödas, siis … arva uuesti

Kui arvad, et enam kehvemaks minna ei saa, siis arva uuesti. See kehtib just terviseprobleemide puhul.

Olen alates eelmisest suvest üritanud end kokku võtta ja blogisse kirjutada. Pea iga nädal ja periooditi isegi iga päev on olnud suur tahe kirjutada, mõtted endast välja lasta, aga reaalse kirjutamiseni ei ole jõudnud. Peas lendlevad unistused blogimisest ja teemadest, mis on sügaval südames. Unistada on mõnust, aga reaalsel kirjutamisel on tekkinud mingi sisemine blokk. Õigemini isegi ei ole suutnud vajutada nuppu “Lisa uus”. Võibolla lihtsalt ei suuda end kätte võtta võibolla mingi sügavam põhjus taustal, aga pole liialt hakanud seda analüüsima.

 

Uus hoop tervisele

Igatahes nagu näed pole ma ammu kirjutanud. Küll aga on juhtunud palju muud. See muu on just tervisega seotud. Varasemalt olen jaganud oma ärevus- ja paanikahäire kogemusi (saad lugeda nendest siit). Eelmisel suvel arvasin juba, et kõik on kontrolli all, aga ma ei teadnud siis veel paljutki. 24 vastu 25 juulit, täpselt oma sünnipäeva öösel, hakkas kogu trall taas pihta. Ärkasin öösel üles ehmatusega ja tundega, et kogu üks kurgupool on paistes ja ei saa korralikult hingata. Sealt edasi veeres lahti taas kuudepikune ärevuse ja paanikahoogude jada, mis kestis uue aastani. Lähemalt vast kirjutan mõnes eraldi postituses.

Juuli lõpust kuni selle aasta märtsikuuni jõudsin täesti uskumatute sümptomitega 4-5 korda erakorralises käia. Taaskord oli korduvalt surmahirm. Lisaks ka sellised sümptomid, mida polnud kunagi varem olnud ja mida isegi ei osanud ärevusega seostada. Ja ka mitte millegi muuga. Kujutasin omale juba vähi ja kõik muud võimalikud haigused külge, jooksin mööda arste ja lasin teha kõikvõimalikke uuringuid. Enamus arste kuulutas mind täiesti terveks, ainukesena leiti väike põletik maos (antrumis). Raviks määrati muidugi taas happealandajad ja antidepressandid. Osade sümptomite (selja-ja jalavalu) puhul ka tugevatoimelisi põletikuvastaseid valuvaigisteid. Pean tunnistama ausalt, et ma ei tarbinud neid, ega ka kavatse seda teha. Eriti peale kõrvaltoimete lugemiest. Kõik see tugevdas veelgi uskumust, et kroonilisi haigusi sümptomeid represseerivate ravimitega ei ravi, vaid tuleb muuta toitumist ja elustiili.

Kõik päädis 31. märtsil kui mind varahommikul kiirabiga PERHi toimetati. Kella 5 paiku hommikul ärgates oli nii kohutav pearinglus ja iiveldus, et ei suutnud ennast isegi voodis liigutada, rääkimata püstitõusmisest. Kogu maailm tiirles, oksendasin lakkamatult. Ühesõnaga mind viidi kiirabiga haiglasse ja jäingi sinna viieks päevaks. Esimene päev polnud ma võimeline isegi ennast voodis liigutama ega isegi mitte silmi lahti tegema, kogu aeg oi tohutu pearinglus mis ajas oksendama. 4nda päeva õhtul suutsin toe abil ennast WC-sse lohistada. Iseseisvalt tegin esimesed sammud alles viiendal hommikul. Kogu selle koroonapaanika keskel oli haiglas olla päris ebameeldiv kogemus. Eriti kui samal ajal toodi kahtlusega või haigeid haiglasse muudkui sisse ja ka minu osakonnas ilmselt oli üks naisterahvas, keda ka intubeeriti.

Diagnoosiks sain “vestibulaarne neuroniit“. Vestibulaarne neuroniit on sisekõrva haigus, mis esineb närvi ägeda põletiku taustal. Konkreetset põhjust ei osanud arst mainida. Ütles, et pole täpselt teada, kuid mõjutada võivad paljud asjad. Õnneks pole tegemist eriti ohtliku haigusega, kuigi taluda on üsna tüütu. Esimesed nädal aega ei saanud ennast väga liigutada, sain käia ainult otse ja üliaeglaselt, pidevalt oli halb enesetunne ja pea kui karusell, silmad ja pea valutasid, nägemine oli kohati hägune või jooksis pilt eest lihtsalt ära. Nüüd kui möödas on pea kaks kuud, siis olen enam-vähem taastunud, kuigi peavalud ja silmade probleemid, vahel harva ka õrn pearinglus, annavad ikka veel tunda.

 

Sümptomid, sõltuvused ja mõtted

Peale haiglat hakkasin veel tugevamalt uskuma, et kõik minuga viimased 1,5 aastat toimunu ei ole normaalne ja kõigel peab üks juurpõhjus olema. Ja, et see põhjus ei ole ärevus ja paanika, sest alates aasta algusest on seda olnud minimaalselt ning olen ise leidnud konkreetseid seoseid teiste sümptomitega. Mul oli juba enne mingi kummaline sisetunne, et midagi muud peab ärevust põhjustama. Seega olen ennast jälginud, pannud kirja sümptomeid, enesetunnet, tegevusi. Uurinud teadusartikleid, suhelnud temaatilistes gruppides, kogunud inimeste kogemusi. Mitu kuud käisin psühholoogi juures, kes ei osanudki mind väga aidata – teoorias tean kõike miks ja kuidas ning võiks hoopis ise teisi õpetada.

Praeguseks olen 100% kindel, et kõik füüsilised sümptomid on seotud minu kõhuprobleemidega.  Jaa, loomulikult on aju ja magu omavahel seotud – stress ning ärevus annavad omakorda probleemidele hoogu juurde. Samuti erinevad mahasurutud emotsioonid, mõtted ja hirmud. Küll aga ei tunne ma ärevusseisundit iseseisvalt – see juhtub alati siis kui tunnen, et kõhus hakkab mingi jama toimuma. Sisuliselt on mu kogu keha põletikus – magu, selg, liigesed, sisekõrv, silmad, pea jne. Eriti just vasak pool.

Nüüd olen õppinud ära tundma erinevaid valusid ja ebamugavustundeid ning need ei tekita mul ärevushoogusid. Omamoodi on see vabastav tunne. See ei tähenda, et igapäevased ebamugavustunded kadunud oleks, kuid tean vähemalt põhjust ja saan midagi ette võtta. Ärevus ei teki tühja koha pealt, vaid kui organism on keemiliselt tasakaalust väljas. Keemilist tasakaalutust tekitavad paljud faktorid – emotsioonid, keha saastatus, füüsiline stress jms.

Seejuures ei ole ükski arst mulle andnud mõtet, et kõik võiks olla omavahel seotud. Iga spetsialist vaatab ainult oma spetsiifilst osa inimesest. Mistõttu ma ei tarbi jätkuvalt ühtegi ravimit va valuvaigistit, kui tõesti muidu ei saa. Mõtlen tihti kuidas mul on vedanud, et olen ümbritsevale infole avatud ning uurin ise infot. Ilmselt inimesed, kes ei ole minusugused “hullud” langevad ravimite kõrvatoimete ja sümptomite pärssimise tõttu veel suuremasse auku, kust lõplikult välja rabeleda on kordades keerulisem.

Muutsin nende suurte paukude ajal totaalselt toitumist, sisuliselt elasin ainult bataadist, lillkapsast, brokkolist, banaanist ja mustikatest. Midagi muud lihtsalt ei julgenud süüa kartes, et olukord läheb taas nii hulluks, et pean erakorralisse tormama.  Selle tulemusena võtsin umbes 10 kg alla ja tundsin, et suudan nii jätkata pikalt. Taaskord pidin tõdema, et kui miski tundub ühtmoodi, siis tegelikult on hoopis teistmoodi. Nimelt kogu selle suure koroonapaanikaga ja tervisega mingi hetk hakkasin vaikselt kõrvale näksima ja avastasin, et midagi väga hullu ei juhtugi kohe (küll aga 4-6 tunni pärast, kus on olemine üsna kehv). Kuid see ei takista näksimist. Niikui hakkasin natukene näkitsema, siis oli juba raske ennast peatada ja isu ammendada. Mistõttu kõik 10 kg tulid ka nüüd viimaste kuudega tagasi. Ma olen teadlik oma emotsionaalsest söömisest ja lisaks ka kergest toidust sõltuvusse sattumisest. Samal ajal tean ka väga hästi, et tervis tuleneb suuresti sellest, mida endale sisse söön.

Sõltuvustega aga juba on kord niimoodi, et vahel kipud tagasi langema. Isegi kui iga päev ei mõtle muule kuidas sellest vabaneda ja milliseid samme täpselt astuda. Nii ka minul. Iga päev ja eriti õhtu planeerin kuidas järgmine päev olen elutervislik – see on mu suur unistus. Ja siis järgmisel päeval nagu sõltlastele kombeks oled vanade harjumuste küüsis ja ei suuda peatuda. Samal ajal pea ütleb ühte, kuid kehal on nii tugev mälu, et käitub hoopis teistmoodi. Vaatamata sellele, et olen sadu ja sadu tunde uurinud, õppinud, lugenud ja vaadanud. Tean teadust ja fakte kõige taga. Tean vastuseid küsimusele “miks?” ja asjade seoseid nii füüsilise kui ka energia, kvantfüüsika osas. Kuid ikka on lihtsam reaalsuses endale põhjusi ja vabandusi leida. Kes usub ja kes mitte tarot kaartide lugejatesse, aga küsisin ühelt neiult, kes UKs sellega tegeleb, et mis on minu tervisemurede põhjuseks. Midagi rohkemat ma ei täpsustanud, lihtsalt küsisin ühe küsimuse. Vastuseks tuli: “Sulle ei sobi paljud toiduaineid ja need põhjustavad terviseprobleeme. Sulle antakse märku, mis need täpsemalt on. Oled õigel teel ja sind juhatatakse, aga pead selle oma eesmärgiks võtma.” No kidding! Täpselt sama, mida ma juba tean ja millest mu keha iga päev märku annab, millele vaatamata ikka vastu puiklen ja otsin võimalusi, kuidas kõrvale hiilida.

Praeguseks aga olen juba sundolukorras ja pean midagi muutma. Pean saama ja olema see, kes unistustes tahan olla. Sest füüsiline keha lihtsalt annab kogu sellele mürgile järgi. Annab mulle teada: “kuule, muuda midagi ja lõpeta see jama”, aga ma ei taha kuulda võtta. Kohati võtan ja siis jälle kaob siht silme eest.

 

Pika jutu lõpetuseks …

Kui viimased laused sain kirja, siis tekkis positiivne energialaeng. Olen neid mõtteid nii kaua enda sees hoidnud, paotades kõike vaid kõige lähedasematele inimestele. See blogi siin ongi väikestviisi päevik, kuhu saan oma mõtteid kritseldada.

Samas olen selle õppetunni ja haiguse eest ülimalt tänulik. Mitte kunagi ei oleks ma muutnud ennast ja ei oleks vaimses ja teadmiste mõttes selles kohas, kus olen hetkel. Ei oleks nii postiivse meelega ja chill. Ei oleks neid teadmisi ja reaalseid kogemusi.

Ma tean, et ka paljudel teised on samas seisus, seega loodan, et avalikult rääkimine ehk annab kellelegi aimu, mis tema tervisega toimub ja saab veidi mõtteainet ja inspiratsiooni.

 

 

Foto: Unsplash / Micheile Henderson

 

 

Kommentaarid puuduvad

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: