Üles

Linda külalispostitus: Pole olemas võimatuid unistusi, on vaid piiratud ettekujutus võimalikkusest.

Linda külalispostitus: Pole olemas võimatuid unistusi, on vaid piiratud ettekujutus võimalikkusest.

Täna kirjutab armas Linda külalispostituse, kuidas tema elu ja unistused läbi õnneliku juhuse muutusid täielikult.

 

Elu keerdkäigud on ütlemata huvitavad. Kui ma 7 aastat tagasi seisin oma täiskasvanud elu lävepakul ja mõtlesin, kes minust saab, oli mul ees kaks valikut- minna õppima IT-d või alushariduse pedagoogiks(loe: lasteaiaõpetajaks). Sain Pedasse sisse, aga otsustasin siiski minna Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor IKT haldamist ja administreerimist õppima. Pärast täiskohaga töö ja vahepeal kahe ägeda tirtsu sünnitamist lõpetasin EEK 2016. a detsembri seisuga. Olin sel hetkel diplomeeritud Info-ja kommunikatsioonitehnoloog/ema lapsehoolduspuhkusel. Kui dekreeti läksin, lubati mu töökohast, et naastes ootab mind erialane koht, kus ka pratikal käisin…

 

Olude sunnil sattusin 2017 märtsis tööle oma laste lasteaiarühma õpetaja abiks ja töötasin seal pool aastat. Juulis tegin avalduse tööle naasemiseks panka ja selgus, et minu vana osakond on koondatud ja IT-osakond migreerub suures osas Leetu. Sel hetkel purunes mu enesekindlus, unistused ja plaanid. Olin töötu ema.. Kõrgharidusega töötu ema.

 

Ja nagu tavaliselt, kõige hullemal hetkel tuleb kuskilt tunneli lõpust valgus ja mulle kirjutas sõber, kellega polnud aastaid suhelnud… Teadmata, mis seis mu elus valitses, pakkus mulle erialast kohta. Käisin vestlusel ja tegin isiksusetesti ning osutusin valituks. Edasi möödusid 9+ erialaselt kõige õpetlikumat kuud, kus õppisin selgeks nii töö, kul toimetuleku ülisuure koormusega, sealjuures suhteliselt kõike ISE õppides ja omandades. Ja välja ujusin! Kusjuures enda hinnangul kõige juures veel päris hästi…

 

Need 9 kuud õpetasid mulle, et ma olen väärtuslik, tugev naine, kes suudab tohutu koormusega tööjuures toetada oma abikaasat õpingutes ja 2 töökoha pingetega toime tulema, toitma ja katma oma kaks tütart ja sealjuures veel enam-vähem mõistuse juurde jääda.

 

Ja siis tundsin, et on aeg liikuda edasi. Veel suuremate väljakutsete juurde. Ühest lõõpimisest teemal “Ei tea, kas teil pole ühtki Minioni vaja?” sai super äge töökoht, tõus karjääriredelil jm. Ja olgugi, et iga uus algus on hirmutav ja närvikõditav, on see arengu aluseks.

 

Lahkumiskingiks armsalt kolleegilt saadud teetops andis kaasa ühe mõttetera, mis hästi sobib: “Andekus ei ole haruldane. Haruldane on julgus järgneda oma andele sinna, kuhu see viib.”

 

Ma poleks kunagi arvanud, et minust võiks saada projektijuht-analüütik, aga nagu juuresolevalt pildilt näha, pole ükski unistus kättesaamatu, kui julged võtta riske ja järgneda oma sisetundele ja eesmärkidele. Pead astuma oma mugavustsoonist välja, võib-olla vahel veidi haavu lakkuma, siis uuesti pea tõstma ja edasi pürgima, kasvõi läbi halli seina, unistuste poole.

 

Ameerika kirjanik Beth Mende Conny on öelnud:

“ Pole olemas võimatuid unistusi, on vaid piiratud ettekujutus võimalikkusest.”

 

 

Foto / Lakeisha Bennett

Kommentaarid puuduvad

Kommenteeri

three × 2 =

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: